Originaal artikkel: 26.10.2016

http://www.fondazioneveronesi.it/articoli/oncologia/tumore-al-seno-metastatico-obiettivo-cronicizzazione
 

METASTASEERUNUD RINNAVÄHK - eesmärk: KROONILINE HAIGUS

Isegi, kui paraneda pole võimalik, saab tänapäeval haigust mõjutada ajas. Itaalias on 30 000 naist, kes elavad metastaseerunud rinnavähiga: see on Angela ja Elisabetta lugu.

Kui räägitakse rinnavähist, siis kiputakse seda tihti “sildistama” lihtsalt vähina, ilma selle staadiumi täpsustuseta. Aga igast 50 000 naisest, kes igal aastal avastavad neoplaasia, ühel viiest areneb välja metastaatiline neoplaasia. See on eriline olukord, mis on võrreldav kroonilise haigusega, millest ei paraneta, aga millega on võimalik elada veel aastakümneid peale diagnoosimist. Metastaseerunud rinnavähist räägitakse veel vähe. “See teema on veel tabu”, kommenteerivad naised ühingust “Metastaatiline rinnavähk - meie eksisteerime”, mis loodi, et anda väljund 30 000 naisele, kes selle diagnoosiga kooselavad igapäevaselt. 

VEEL RAVIMATU HAIGUS. Presidendi, Mimma Panaccione, eesmärk on rääkida olukorrast mille määratleb “mitte ainult kliiniliseks, vaid ka psühholoogiliseks ja sotsiaalseks: tihti elatakse selle diagnoosiga tõrjutult ja üksinduses”. Seda sellepärast, et neljanda astme onkoloogilise diagnoosi korral on levinud arvamus, et nüüd ongi “päevad loetud”. Tegelikult pole see nii, vähemalt mitte rinnavähi korral. “Metastaatiline haigus on tänapäeval ravimatu, kuna pole suudetud veel saavutada täielikku tervenemist - kinnitab Pierfranco Conte Padova Veneto Onkoloogilise Instituudi onkoloogilise meditsiini osakonna direktor ja Umberto Veronesi Sihtasutuse teadusliku komitee liige. “Ühesõnaga, kaasaegsed ravimid lubavad käsitleda metastaatilist rinnavähki kroonilise haigusena. Paremini reageerivad hormoonretseptorite suhtes positiivne, Her 2 positiivne ja kolmekordselt negatiivsed vähiliigid”. Esimesel kahel juhul on krooniliseks muutumise võimaluse % suurem. Pannes rõhku varajasele diagnoosimisele, väheneb ajapikku ka juhtude arv, kus vähk kipub metastaseeruma.. 
 

https://m.youtube.com/watch?ebc=ANyPxKoBrt3m-MBh8Y4j8KUvaW3vzyMY1dlk4FKOA_kSGxy1K2fuIIeah0I6yaKE7j_JJCbcq7-2Z04YLQ8TDFs5XSJOcvn6eg&time_continue=38&v=tbZgpu53fh8

Prof. Paolo Veronesi

Rinnavähi ravi on aastatega väga muutunud. Kui veel mõned aastad tagasi oli positiivsete lümfisõlmede korral reeglina keemiaravi ja negatiivsete lümfisõlmede korral mitte, siis tänapäeval on situatsioon täielikult muutunud. Nüüd määratakse ravi vähi bioloogilise profiili ja mitte riskiastme taseme järgi. Eesmärgiks on anda igale naisele just talle sobiv ravi temal diagnoositud vähiliigi jaoks, lähtudes selle bioloogilisest profiilist ja mitte niivõrd raskusastmest - et mida raskem aste, seda tugevam ravi. Minevikus oli keemiaravi esimesel kohal, tänapäeval kasutatakse juhul, kui antud vähiliiki pole võimalik ravida hormoon- või bioloogilise teraapaga vastavalt hormoonsõltuvad või R2 vähiliigid. Ravivõimalusi kasutatakse ka omavahel koos, et tagada ajas püsivad tulemused ja kvaliteetsem elu.

 

 

RINNAVÄHIST MARATONINI Peaaegu kõik 11 000 surma aastas on tingitud rinnavähi operatsiooni järgsetest metastaasi vormidest. Samas on tähtis ka rõhutada, et suuremal osal juhtudest, eriti hormonaalse ravi korral, ka regulaarsete intervallidega (haiguse ägenemisel, metastaaside tekkimisel) muutub elu pärast jälle tavaliseks: töö, pere, sport. Selle väga heaks näiteks on Angela Restelli, endine kehalise kasvatuse õpetaja, kes avastas endal 1994 aastal neljanda astme rinnavähi. Täna, 61aastasena, peale kolme operatsiooni ning metastaasi paremas kopsus ja nimmelülis (kõige levinumad alad koos maksa ja kesknärvisüsteemiga), on oma eluga rahulolev naine, kes on pühendunud jooksule ja jooksuprojektile Pink is Good (Milaanos toimuv jooks vähiravi toetuseks). Ja tänu Umberto Veronesi Sihtasutusele osales New Yorgi maratonil (2014) ning Valencia (2015) ja Amsterdami (2016) poolmaratonidel. “Ma haigestusin 39aastaselt esimest korda, kui mu tütar oli 8aastane. Tänaseks olen saatnud teda kooli ja ülikooli lõpetamisel ja osa saanud tema esimestest edusammudest tööl. Minu lugu on naisest, kes vaatas vähist edasi kaugemale ja elab väärikalt oma igapäevast elu.”

TÖÖKOHTADEL ON VAJA SUUREMAT TOETUST Patsientide uus väljavaade pikenenud elule muudab vajalikuks igapäevaelu kohandamise haigusega. On aeg käsitleda metastaseerunud rinnavähki kroonilise haigusena - kinnitab veelkord ka Elisabetta Iannelli,Itaalia Vähihaigete Ühingu asepresident, 48aastane, millest pool võitleb vähiga. Alati seda veel ei juhtu, eriti töökohtades, kus haiged on tihti dikrimineeritud. Patsientidele on väga tähtis mitte oma aktiivsust kaotada. Psühholoogiline kasu on palju tähtsam materiaalsest kasust.